Kas teie tööd saavad robotid asendada?

Gu Song on hiljuti tehisintellekti valdkonnas robotite alal tegutsenud, sõlmides ettevõttega esimese koostöölepingu tehisintellekti meditsiiniroboti arendamiseks ning teatades, et on saavutanud edu roboti arendamisel Ameerika Ühendriikides spetsiifilise iseloomuga süsteemina. Esimene pole uus, olgu siis tegemist Suurbritannia Leonardo da Vinci tööriistade ja muude robotkirurgia süsteemidega või Ameerika Ühendriikide sõjas ja mujal kasutusele võetud Jun Fangiga. Crow' seeria kaugkirurgia robotid on saavutanud väga kõrge tehnilise taseme. Mis puutub viimasesse, siis vastavalt asjakohasele kirjeldusele on see vaid lihtne koopia inimkäitumisest, mis ei anna robotile tõelist isiksuse taset. Me kindlasti ei arva, et see inimkonna progressi hävitab. Pidev robotitest ja tehisintellekti ohust rääkimine on igav, aga võiksime sama hästi rääkida palju lihtsamast ja iga inimese eluga tihedalt seotud teemast: kas teie tööd saab robotitega asendada? See teema kõlab veidi kaugelt, aga tegelikult peaksid paljud Foxconni töötajad tundma robotite konkurentsi. Eelmisel kuul teatas Foxconni emaettevõte Hon Hai Group, et võtab tööjõukulude vähendamiseks kasutusele tuhandeid roboteid inimeste asendamiseks. Samal ajal ütles Hon Hai esimees Terry Gou ajakirjandusele, et Hon Hai on valmis kolme aasta jooksul automatiseerima tootmisliinid seitsekümmend protsenti ja plaanib töötajate robotitega asendada, et parandada tootmise efektiivsust. Juba 2011. aastal oli hr Gou'l sarnane avaldus: "Hon Hai kavatseb töötajate asemel kasutusele võtta miljon robotit ning Mandri-Hiinas töötab Hon Hais praegu kokku umbes miljon töötajat." Majandusteadlaste ja Hon Hai ökoloogilise vaatenurga kriitikute tähelepanu all on see, et programm leevendab Hon Hai praegust tööjõupuudust ja vähendab Lao konflikte, päästes töötajad lõputust ületunnitööst lihtsa mehaanilise tööga. Paljud optimistlikud finantskommentaatorid ütlesid, et robotitehnoloogia populaarsus võib töötajaid vabastada igavast, raskest ja isegi ohtlikust töökeskkonnast, muutes töötajate töö mugavamaks ja väärikamaks. Mis puutub robottehnoloogia võimalikku koondamisse, siis usuvad paljud majandusteadlased, et kaotatud töökohad täidetakse muudest aspektidest, näiteks robotite tootmisest. See mõttekäik meenutab sageli filmi "Charlie ja šokolaadivabrik" süžeed, kus Charlie isa vastutas Zui hambapastavabriku töö alguses hambapastaga täidetud koti kaane keeramise eest. Hambapastavabrik aga pidi tootmise efektiivsuse parandamiseks ostma kaant keerava roboti, mis kaotas Charlie isa töö ja sundis pereelu raskustesse. Pärast filmi "Zui" leidis Charlie isa aga parema töökoha ja hambapastavabrikusse, kus ta varem vastutas ainult oma väidetava masinate remondi eest. Ja muidugi on mõned majandusteadlased selgemini kindlaks teinud, et isegi kui sellest tulenev tööpuudus on normaalne, on mehhaniseerimine ja automatiseerimine tootlikkuse kasvusuund ning seetõttu on vaja ohvreid tuua. Kui * aeg tööstusrevolutsiooni masinate tööga tappis, tormasid tavalised inimesed tehasesse ja lõhkusid masinaid, kuid tootmise mehhaniseerimise ajalooline trend on peatamatu. Ühiskonna arengu ja edenemise käigus tekivad uued töökohad, mistõttu pole vaja liiga palju muretseda. Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist aga Eric ja Andrew nii ei arva, sest nende kaasautoritud raamatus, kus masin töötab, demonstreeritakse Rifkini töö lõppu ja väidetakse, et sama kauba tootmiseks on vaja üha vähem töötajaid ning lõpuks viib töötajate arvu nullilähedaseks. See on kahtlemata murettekitav järeldus, Eric ja Andrew püüavad seda probleemi lahendada organisatsioonilise innovatsiooni abil. Nad arvavad, et Kickstarteri ja Amazoni ning muu kaudu; Mechanical Turk & kogu ulatuses; rahvahulga kaasamise mudeli abil esindatud olukord toob kaasa Ameerika elu keskmise sissetuleku stagnatsiooni. Hiinas seisame aga silmitsi probleemiga, mis võib olla tõsisem. Ameerika Ühendriikides on tööpuudus suur osa töötajatest, kellel on keskeriharidus, kuid sellegipoolest on suur hulk töötajaid, kes konkureerivad robotitega. Kuigi Hiina töötajad, eriti võõrtöölised, on robotite konkurentsis hapramad ega valda sageli spetsiaalset professionaalset tehnoloogiat, mille eeliseks on madalad kulud. Lisaks on paljude teise põlvkonna võõrtööliste probleem veelgi tõsisem. Paljud neist ei omanda kunagi isegi põhilisi põllumajanduslikke oskusi ning tänapäeva linnaelust sõltub rohkem kui vanemate pakutavast mugavusest. Teatud mõttes kuuluvad need noored linna ja neil on juba raske maale naasta. Põllumajanduse mehhaniseerimisprotsessi edenedes on isegi maale naastes raske oma jalgealust leida. Nad seisavad silmitsi robotipõlvkonna konkurentsiga ja kui nad konkurentsist välja ei jää, on see tohutu tragöödia. Kuigi ma arvan, et võõrtöölised on esimesed, kes robotite mõjuga silmitsi seisavad, ei tähenda see, et teised nn intellektuaalsed töötajad ei peaks muretsema. Tehnoloogia mõju igast aspektist, näiteks veebipõhine haridus, võib mõjutada õpetajate professionaalset arengut ja nii edasi. Igaüks meist peaks mõtlema tehnoloogia mõjule, kuidas sellega toime tulla. Ma ei tea, kas selles maailmas on nn. alandav ja läbiv töö, aga ma tean väga hästi, et see on teine ​​asi, see pole midagi muud kui tööpuudus, mis on kergesti väärikuse kaotus.